Malmi kokkutõmbumiskiirus viitab üldiselt tahkumis- ja jahutamisprotsesside ajal toimuva mahulise kokkutõmbumise mõõtmetele. Tänu malmi suhteliselt suurele süsiniku- ja ränisisaldusele-ja asjaolule, et grafiidi sade annab teatud määral "paisumise kompensatsiooni"-, on selle üldine kokkutõmbumismäär madalam kui valuterasel.
Tavaliselt on hallmalmist valandite lineaarne kokkutõmbumismäär umbes **0,7% kuni 1,0%**. Kõrgtugeval malmil, mille mikrostruktuur on terase omale lähedasem, on veidi suurem kokkutõmbumismäär, tavaliselt vahemikus **1,0% kuni 1,3%**. Need väärtused sõltuvad sellistest teguritest nagu valamise geomeetria, seina paksus ja jahutustingimused.
Tootmises ei ole kokkutõmbumismäär fikseeritud väärtus, vaid disainiparameeter, mida tuleb konkreetsete valuprotsesside põhjal kohandada. Näiteks paksude{1}}seinaga valandid jahtuvad aeglasemalt, mille tulemuseks on suhteliselt stabiilne kokkutõmbumine; vastupidi, õhukeseseinalised valandid jahtuvad kiiresti ja on kalduvus lokaalsele kokkutõmbumiskontsentratsioonile, mistõttu on kompenseerimiseks vaja lisada vormi konstruktsiooni kahanemisvaru.
Sellised tegurid nagu valamise temperatuur, inokulatsiooni töötlemine ja jahutuskiirus mõjutavad kokkutõmbumist. Ebaõige juhtimine võib põhjustada defekte, nagu kokkutõmbumisõõnsused või poorsus. Järelikult on valamise kavandamise etapis kokkutõmbumiskiirus mustri mõõtmete määramisel ja etteandesüsteemi kujundamisel kriitilise tähtsusega.
